Olid kord minu kaunim leid,keige armsam ja nummim neid.
Kuid meil kõigil on omad rajad,kokku lahku minemise ajad.
Tean vaid seda edasi minema pean,kuid meil kõigil küljes omad head ja vead.
Tunnen sinust puudust,minu südamest on rebitud 4 ust.
Kuid vanu haavu lakun nagu kass,kel kõik 9 hinge alles vast.
Kuid seda ma tean sind tagasi ma ei saa,pean leppima oma kaotusega.
Kuid kui kohtan sind enda teel,kohe rõõmsamks muutub minu meel.
Kuid meie teed need läksid lahku,tean vaid seda minu südamest sa ei lahku.
Põletasid sinna sügava haava,minu sees põleks kui laava.
Enam uude suhtesse ma ei astu,vaid rõõmsalt neist mööda astun.
Olles üksinda ei tunne kurbust,mõeldes sellele mis meist oleks tulnud.
Kuid jah need kaunid ajad,on vaid minevik ja kustunud rajad.
Sinul uus armastus ees,kes on sulle kallis ja hoolitseb.
Mina vaid sulle varjuna näin,sest kõik minu lootused ammu läind.
Ma soovin sulle tervist ja jõudu,ning et sinu armastuses ei tekiks kadumis põudu.
Soovin sulle kõike head,loodan et mind meeles pead.
Olin ma halb või olin hea,seda kõike ainult sina tead.
Meie saatuses valime teed me ise,kui vaid neid teid kasutada oskaksime.
Minu luule lõppeb siin,sest seda kirjutada südames oli valus ja piin |
