Ma mtlesin peale viimast korda, et ma ei armu enam eales. Mitte kunagi. Mlestus rikesest nnest ja selle ootamatust lpust oli elavalt meeles. Noore tdruku illusioonid said suht ruttu tiskasvanud naise reaalsuseks. Armastus tuli, kestis ja kadus. Jah, alguses olin kui liblikas, kes vis lennelda helt lillelt teisele, nautides nende ilu ja nautides nne. saabudes aga olin kui hku lennanud hupall, mis tuule kes sihitult triivis
Mtlesin, et enam ma ei armu. Et ei taha enam armuda, kuni Sina mu ellu tulid. Pieksepaiste keset snget talve. Ainuksi Su naeratus oli kui pike minu jaoks, mille paistel sain ennast soojendada. Kui Su naeratus oli vaid minu jaoks, oli see kui eraldi maailm. Maailm, kuuludes vaid meile kahele. Uskumatu, esimesest kohtumisest alates oli mul tunne nagu oleksin Sind tundnud terve oma elu. See lhedustunne, mis meil esimesest hetkest alates oli, pani pea pritama. Ma teadsin Sa olid minu teine pool. Olid see, keda olin otsinud, teadmata ... |